saaaamatu

Ma olen täiesti lootusetu blogipidaja. Muidu nagu on ikka tunne, et on, millest kirjutada.. Ja siis, kui selle akna lahti teen ja neid mõtteid kirja hakkan panema, saan aru, et nad ei ole üldse nii tähtsad, huvitavad või vaimukad kui kõva häälega ja žestikuleerides neid edasi andes efekt oleks. Seetõttu ma vist loobun (jälle).
Mõni aeg tagasi ma isegi kirjutasin, ma arvan, pea 1000-1500 tähemärki ära, aga kuna ma ei suutnud asja ivani ikkagi jõuda, siis jäi seegi siia mustanditesse. Ja ma isegi ei mäleta, mis teemast jutt oli :) :) :) Ilmselt sai välja elatud ja see ju eesmärk oligi.

Tegelikult on mul ausalt öeldes sitaks (vabandust väljenduse pärast) palju praegu õppida, niiet kõik on välja vabandatav, sest loll on ju ometi see, kes ... teate ise küll.

kuuuuuulmiseni

palju asju

Eile hommikuks oli mul hambaarsti aeg pandud, aga olles juba pestud-kustud-kammitud ja peaaegu uksest välja valmis astuma, helistati mulle ja öeldi, et arst jäi haigeks. See on see jama, kui sul on aeg varahommikul (kell 9.00, kui täpsem olla), ja midagi juhtub su enda või arsti või kellegi teisega. Niisiis läksin magama tagasi ja kuna ma alles kella 2-3 vahel rahulikult uinuda sain, oli mu uni nii raske, et esimesse loengusse ma üldse ei jõudnudki ja rahulikult alles poole ühe ajal maast püsti ajasin ennast.

Pärast loengut läksin kodust tulnud saadetisele järele (talvesaapad, kaks purki moosi, jahu, ujumisprillid!, veel pudipadi) ema sõbranna juurde. Selgeks sai igatahes tõsiasi, et mu ema on ära teeninud maailmameistritiitli pakkimises. Millegipärast (nagu hiljem teada sain) oli ta aru saanud, et ma kindlasti tahtsin saapaid koos karbiga saada, niiet kuna tal neid ei olnud kuidagi pakkida, otsustas ta need suurde KILEKOTTI panna. Kui ma seda kotti nägin, sain kohe krambid. Põhimõtteliselt oli see umbes meeter korda kaks suur ja valge ja krõbisev ja kohutav. Mässisin selle kuidagi kokku, et kaenla all tassida saaks. Liisi sai ka kõhutäie naerda, kui seda kotti nägi.

Aga täna magasin ennast välja ja hommikul tuli Grete minu juurde, õppisime veits koos matat, käisime DAADi (Saksamaale õppima mineku stipendiumite ... something) infotunnis (mul tuli meeletu saksa keele igatsus peale, kuulsin seda üle pika aja, nii puhtalt, nii selgelt.. nii hea!!!!) (+ meeletu reisimisigatsus.. help me!), õues oli hea, tulime tagasi minu juurde, vaatasime lollakaid videoid youtube'ist, käisime Google Mapsi abiga Maldiividel ja Antillidel, Madeiral ja Sitsiilias. Pärast tuli Liisi ka tagasi praksist ja hakkasime suppi tegema (avastasime, et supp on odav, maitseb hästi ja on suhteliselt tervislik ka, niiet juba teine kord sel nädalal!), mis tuli jälle hea (aga mitte vist nii hea, kui eelmine kord).

Tekitasime ka "tervise seina" ehk siis paneme nätsuga seinale retsepte. Seni on neid seal üks (seesama supp). Igatahes kõlab nagu väga hea sein ja väga hea plaan. Eks näis, kas kuu aja pärast on sinna midagi lisandunud..

Endale leidsin aga totaalse uue lemmiku - porru, paprika, tomat, kurk, hiina kapsas, porgand... midagi veel + majonees, soola ja voilà, salat valmis. Nämmmaaaa. Ostsin asjad pühapäeval ja täna alles said pooled asjad otsa. Mulle sobib!

Pärast Grete äraminekut otsustasime Liisiga aga, et peaks filmi ikkagi vaatama. Sattusin kogemata "Julie ja Julia" peale ja see oli totaalselt perfektne film tänaseks õhtuks. Jõime siidrit ka kõrvale, patustasime ka natuke, aga sellest mõni teine kord (ei sobi postitusse, kus on juttu "tervise seinast").

Kuigi mul on meeletult vaja eeltööd teha esmaspäevaks, et meie imekaunis referaat neljapäevaks valmis saaks (päris keeruline on viiekesi teha referaati) (üksi tegelikult oleks isegi keerulisem, aga viiekesi on ka üpris raskendatud), siis hommikul lähen Grete juurde ja toimub väike pannkoogihommik! Võiks iseenesest trenni ka jõuda homme, eks näis.

Tegelikult on mul tunne, et see on olnud üks kohutav asi, et ma blogimise vahepeal pooleli jätsin. Ma ei oska enam kirjutada. Selline tunne, nagu laoks ümmargusi kive müüriks ja üritaks neid kleeplindiga üksteise külge seisma panna vms..

kui nüüd kõik ausalt ära rääkida

tartu elu on värviline ja hall korraga. täna on näiteks meeletu väsimus peal, sest õues on nii sombune. ilusad värvilised lehed on küll igal pool laiali maas ja puu otsas ja kõik on ilus.. aga seda ei ole näha, kui päikest ei paista. võiks juba lund tulla selle vihma asemel :) ma olen muidugi vihmavarju kaasaskandmise meister ka, igakord, kui vihma sajab, ei tule ma vihmavarju kaasa võtmise pealegi. ja kui vihma ei saja, ei tule ma ammugi selle peale. (täna hommikul korraks isegi mõtlesin, et... äkki võtaks? aga ei! õnneks ei sadanud ka)
täna aga oli õues nii külm, et ma panin õhukese jope selga, mõtlesin, et ei viitsi seda mantlit panna, selle peaks garderoobi andma seal ja siis pärast oota nagu lollakas seal järjekorras 15 mintsa. aga põhimõtteliselt nii külm oli (ma ei ole mingi külmavares), et isegi veel loengu lõpus mul kõrvad olid külmad ja veits uimane olla. haigeks ei tohi jääda!

inimgeograafia loengus tehtud vihikukaunistus, kui külalisõppejõud terved slaidid lihtsalt teksti täis oli pressind ja terve aja rääkis nagu üks õige ajaloolane seda alati teeb. kindlasti oli sisu põnev, aga minuni kahjuks ei jõudnud.

eks ülikoolis annavad loenguid igasugused põnevad õppejõud, aga mõne puhul tekib küll tunne, et mida ta seal teeb? esimene kord, kui inglise keele praktikumi läksin, pidin kõigepealt 15 minutit meeletult ajusid ragistama, et aru saada, MILLEST ta seal klassi ees üldse räägib. kuidas saab olla ülikoolis õppejõuks keegi, kelle inglise keel on kohutav, et ei saa aru. uskumatu. võib-olla olen ka ära hellitatud nende inglise keele õpetajatega, kes mulle viimastel aastatel nii eestis kui austrias tunde andsid. aga eelmisel nädalal tegime testi ja eile saime tulemused teada. test oli omamoodi ooper (kokku oli aega 45 mintsa, mille jooksul pidi ära tegema vist 5-6 ülesannet ja kirjutama veel 200-sõnalise essee tartu ülikooli kohta), aga see selleks. teistmoodi ooper oli hoopis see, kuidas ta neid tagasi hakkas andma. kõigepealt andis kõigile kätte väiksed paberilipakad ja ütles, et kirjutage nüüd sinna peale oma nimi ja see punktisumma 100-st, mis te arvate, et te saite. mu esimene reaktsioon oli, et... ma ei mäleta, mis seal testis oligi või mis ma üldse valesti võisin teha?! siis sain aru, et ahhaa, ta tahab kõiki maha materdada pärast, et näed, liiga heal arvamusel oled endast! ta korjas need lipikud siis ära ja ütles, et teeb sellega meile psühholoogilist analüüsi. nonii, tore, oleme omadega jõudnud psühholoogia vastuvõtule. siis kirjutas ta suurelt tahvlile numbri 25 ja tõmbas sealt kaks joont, mille otsa kirjutas 13 ja 12. ma mõtlesin, et midagi punktidega seotud, aga tuli välja, et 13 õpilast sai testist läbi ja 12 mitte. kurtis meile, et seda pole tema karjääri jooksul veel kunagi juhtunud, et nii paljud läbi kukuvad. kahju jah. ta on suutnud meile ennast nii napakast küljest esitleda, et motivatsioon selleks tunniks või testiks valmistuda on suht kiire kaduma. aga minu psühholoogilise poolega on sellegipoolest kõik korras - kirjutasin lipikule 70% ja täpselt sama palju sain ka.

üks päev käisin lasteaias, mis koosnes kakskümmend ja rohkem aasta vanustest inimestest. päris kohutav kogemus ja rohkem seda heameelega läbi ei teeks. sain muuseas märkuse osaliseks, et ma pole just kõige teravam pliiats karbis (pärast seda, kui julgesin mingi eriti lameda märkuse või küsimuse peale sellise näo pähe teha, et millest sa räägid ja miks selline küsimus (kahju, et mul on rohkem mälu emotsioonide, mitte faktide ja sisu peale)). ja seda inimeselt, kes ise on nii välimuselt kui käitumiselt nagu 5-aastane laps, ainult tõmbleks ringi ja tiriks kõiki jalgadest ja juustest. väsimus, isekus ja tüdimus sellest seltskonnast pani mind kohati veidike ebaviisakalt käituma, aga ausalt öeldes ei koti, sest see lihtsalt pidi tehtud saama.

niisama veel kiidaks ennast, et keemia kt 25-st punktist 18 kätte sain ja olen päris rahul. tegelt ikka väga rahul, arvestades, et 250-st inimesest, kes seda sooritasid, 140 sai läbi ainult.

muidu on mul meeletult kahju, et mu kirjutamine on vahepeal täiesti soiku jäänud, sest see on mu kirjutamisstiili ja mõttejooksu sassi ajanud. kole kirjutada, kole lugeda.
aga ma sain sellega hakkama, millega ma juba kuu aega tagasi algust teha tahtsin!